psikoteknik evden eve nakliyat örgü teli k belgesi
Avaleht Jaanus Karilaiu artiklid Ansip ihaleb Väike-Venemaad
Ansip ihaleb Väike-Venemaad PDF Prindi
Kirjutas Jaanus Karilaid   
Pühapäev, 27 Mai 2012 16:30
poliitiline-teaterDemokraatiat kui valitsemisvormi on põhjust kõrgelt hinnata, sest vähemalt paberi peal annab demokraatlik ühiskond ilusaid võimalusi võimu vahetuseks ja kaunite kastikeste joonistamiseks.

Demokraatia kui positiivne väärtus on nagu teoloogiline sõnum, mis on olulise dogmana tsementeeritud ühiskondlikku teadvusse. Keegi ei tea, mida see endast täpselt kujutab, aga suur enamus on selle järgijad.


Põhjus on sellisel poolehoiul lihtne: kõik oskavad täpselt kirjeldada diktatuuri käitumist ning diktatuuri on alati kujutatud kui demokraatia vastandit. Taoline binaarne mõtlemine on inimloomusele igati omane. Mis sellest, et Eestis demokraatia sisulises mõttes ei toimi, paljud usuvad ikkagi, et toimib küll! Eriti, kui võrrelda end Aasia ja Araabia kultuuriruumiga.

Paljude tegevpoliitikute hinnangul on juba pikemat aega avalik saladus, et tegelikult sobib Venemaa naaberriikidele riiklikes huvides suunatud demokraatia kui valitsemisvorm paremini kui Põhjalas levinud konsensusdemokraatia.

Viimane on kallis, liigselt debatikeskne ja aeganõudev. Me näeme ka ise, et kaalukaimad otsused langetatakse meil avalikkust sisuliselt kaasamata, debatid on hilinenud ja pealispindsed. Kes aru ei saa, neid ehmatavad Ligi ja Ansip tigeda ja räuskleva tooniga.

Otsuseid, mis on Eestis oma olemuselt rahva tahte vastased, leiab mitmeid. Euroopa stabiilsusmehhanismiga kiirendatud liitumine, läbipaistmatud Iraagi ja Afganistani missioonid – tagantjärele hakatakse rääkima jagatud ja piiratud suveräänsusest julgeolekupoliitilistel kaalutlustel. Siis räägitakse, et kui te etteantud valikutega ei nõustu, siis soovite oma kogukonnale tulevikus hukku, häda ning te tegutsete vaenuliku Venemaa huvides.

Etteantud valikute tõrgeteta heakskiitmist nimetatakse riigimehelikkuseks, terveks mõistuseks ja tulevikku vaatavaks hoiakuks. Demokraatia agoraa on liikunud Frankfurti, Brüsselisse, Washingtoni – Eesti kui ääremaa kogukonna ülesanne on lihtsalt kohaneda, kohaneda sellega, et otsustavad teised ja meie riigijuhtide ainuke ülesanne on olla lihtsalt viks ja viisakas kaasajooksik.

Kohaneda erapankade suure autonoomsusega, kohaneda kärbetega, kohaneda kaudsete maksude tõusuga, Eesti Energia ülbitsemisega ja kohaneda, et heaolu tase on siinsel kogukonnal EL-i madalaim.

Ja siin ongi meie kummaline “eelis” kreeklaste ees. Mitte tarkus, riigimehelikkus ega ettenägelikkus, vaid meie tundlikkus demokraatia ehk siinkohal otsustamisküsimustes on tuimem. Me nagu ei taha olla peremehed! Kohanemisvõime erinevate võimude all on eestlastel kordi suurem ja just see tekitabki näilise mulje meie edukusest, mida Ansipi kambakraatia kasutab edukalt just küüditamise ajaloolise valu kontekstis.

Eestlase jaoks pole tegelikult demokraatia küsimus nii kõrgel kohal kui kreeklasel, meie hirm kaotada uuesti oma lähedased ja kogu vara on lihtsalt niivõrd domineeriv ning istub sügaval kuklasagaras. Sellele hirmule mängib ka Ansipi valitsus. Kui te ei ole meiega, siis võite kaotada kõik hoitu ja saavutatu! Ja see töötab!

Küüditamisvalu ja sellega seotud hirmud ei luba meil demokraatiat sügavuti tõlgendada ega juurutada. Mul on ülikooli ajast jäänud tutvusringkonda inimesi, kes peavad demokraatiat kui valitsemisvormi kaosele tõukajaks ja segaduste põhjustajaks. Mina olen üritanud alati oponeerida sellega, et demokraatia kaitseb neid, kes on võimust eemale jäänud, ning annab võimaluse olemasolevat võimu parandada ja suunata ja vahetada. Just võimaluse, aga mitte garantii!

Demokraatia ja kodanike põhiõiguste kaitse peaksid eksisteerima alati koos. Valimistulemuse loovad aga PR-agentuurid, raha hulk ja ajakirjanike serveering, väidavad demokraatia kriitikud. Mina väidan, et PR-agentuurid sõltuvad puhtalt ajudest ja loomingulisusest.

Mustanahalisel Obamal polnud USA varandusliku tsensusega presidendivalimistel russofoobiale rõhuva McCaini vastu sellist vaenlase kuju ja raha hulka pakkuda, aga otsekontakt valijaga, rahvast ühendav sõnum ja uus raha kogumise viis tõi talle ootamatu läbimurde. Inimeste rahulolematus sai mõneks ajaks maandatud ja sotsiaal-majanduslikult nõrgemad kihid said oma tahet väljendada. Vabariiklased said karistada!

Teine küsimus ongi, et kuidas kodanikud oskavad pakutud võimalusi kasutada, moodustada huvigruppe ja oma huve sõnastada. Kindlasti on kergem hinnata teisi kui iseennast. Oleme harjunud mõõtma kõikvõimalikke välisriike hinnangutega, et küll see on kas siis vastavalt demokraatlik või ebademokraatlik.

Ärimehed imetlevad juba pikemat aega ebademokraatliku Hiina ja Singapuri arengumudelit, kus majanduskasv on stabiilselt üle 10%. Samas siunatakse Venemaad – kuigi väga raske on öelda, et inimõiguste tagamine ja vabaduse aste oleks Venemaal madalam kui Hiinas. Silmakirjalikkus on meie demokraatias lubatud!

Eesti peavooluga kaasa minevates hinnangutes nimetatakse Eestit demokraatlikuks riigiks. Sõltumata sellest, et me ei vali otse presidenti, justiitsminister on seotud “musta” rahakotiga, valitsuskabinet nimetab maavanemaid ainult parteiliste märkide alusel, me ei praktiseeri otsereferendumeid ega saa tagasi kutsuda riigikogu koosseisu. Kaitsepolitsei kimbutab ainult opositsiooni ning kinnistab praegusi võimureid.

Kuigi Eesti väiksus laseks meil arendada Euroopa üht moodsaimat demokraatiamudelit, oleme me reformikate rõõmuks liikunud hoopis Väike-Venemaa mudeli poole. Kõik võtted on lubatud, sest see on riiklikes huvides! Ja jutul lõpp! Ka Venemaal määratakse tänaseni kubernere Kremli võimukoridoridest. Võimu koondumine kitsa grupi kätte oli omane Eesti Kommunistlikule Parteile, keda samuti avalikult peeti demokraatlikuks. Miks me siis iseendale valetame? Miks me ei suuda teha demokraatiale nii vajalikku enesekriitikat?

Just tugev enesekriitika on moodsa demokraatiamudeli alus. Ilma Eesti ühiskonna valupunkte hindamata pole meil võimalik hakata praktiseerima kaasaegsemat ühiskonna juhtimistüüpi. Õiglasem, läbipaistvam ja tulemuslikum (konsensuslikum) valitsemine on Eestis võimalik siis, kui suudame võimu jagada kõigis 15 regioonis senisest võrdsemalt. See aga on võimalik ainult sisulise haldusreformiga!

Mida kardab peaminister, et ta võimust nii kramplikult kinni hoiab, kohalikke omavalitsusi teadlikult nõrgestab? Kas nostalgia EKP järele on niivõrd tugev?

 

Jaanus Karilaid

 

Lisa kommentaar


Turvakood
Uuenda

tule-meiega-karilaid

err-uudised-175

Alternatiivmeedia

 

alternatiivmeedia_laanemaa.keskerakond.ee

 

 

facebook

 

twitter

 

 

Toeta-erakonda
Loe Kesknädalat

 

keskerakond_www.keskerakond.ee

 

Rahvarinde_logo_www.rahvarinne.ee

 

Edgar-Savisaare-blogi

 

keskerakonna-noortekogu

 

 tallinna-tv

nommeraadio 

pealinn

 

Küsitlus

Milline Reformierakonna ja IRLi otsus on sinu elatustaset enim langetanud ?
 

Twitter

Logi sisse





Warning: file_get_contents() [function.file-get-contents]: Filename cannot be empty in /data03/virt14041/domeenid/www.keskerakond.ee/laanemaa/index.php on line 89